Päästekolledži Päästekooli ajalugu

Päästeeriala ainete õpetamist alustati Väike-Maarjas 1993-ndal aastal toonases Väike-Maarja Põllutöökoolis. Koolis moodustatud tuletõrjujate-päästjate õpperühma asus 2-aastase õppeajaga õppima 24 tulevast päästeala töötajat. Algusaastatel olid õppetingimused koolis äärmiselt halvad: puudusid päästjate väljaõppeks hädavajalik tehnika ja varustus ning spetsiaalsed klassiruumid. Nõrgaks pooleks oli ka harjutuskohtade puudus, samuti ei olnud koolil põhikohaga õpetajaid.

Ometi sai tuletõrje- ja päästealase koolituse andmine Väike-Maarjas hoo sisse. 1994-ndal aastal moodustati Väike-Maarja Õppekeskus, kus Päästekoolil oli juba koolisiseselt iseseisev staatus. Tänu Soome ja Rootsi riigi abile täienes oluliselt kooli tehniline baas, millega sai võimalikuks õpilastele ülioluliste praktiliste tundide läbiviimine. Erialaste teadmiste puudust vabariigis kompenseerisid välisriikide spetsialistide loengud. Samal aastal suundus Soome Päästeinstituuti õppima kaks õpilast, kellest tulevikus pidid saama kooli esimesed erialase haridusega ning põhikohaga töötavad õpetajad.

Neli järgmist aastat olid kooli elus stabiilse arengu aastateks. Pidevalt arenes kooli tehniline baas, lisandus õpetajaid ning nad muutusid kogenumaks, oma käsutusse saadi garaaž tuletõrjeautode hoidmiseks. Mis aga kõige olulisem, oma kooliga muutusid üha rahulolevamateks kooli õpilased.

Järsemad muutused kooli arengus algasid aastatel 1997/98. Kõigepealt muutus lühemaks õppeaeg koolis. Seda, mida varem anti õpilastele edasi kahe aastaga, hakati nüüd edastama aastaga. See näitas tõsist kvaliteedi ja efektiivsuse tõusu kooli kõikides sfäärides. Soov asuda Väike-Maarjasse päästealastele õpingutele suurenes noorte hulgas järsult. 1998 aastal loodi kaks eraldi õpperühma — tuletõrjuja-päästja õpperühm ning uuena meeskonna vanema eriala õpperühm. Viimasele asusid õppima keskastme juhid päästeasutustest üle vabariigi.

Aastal 1999 algas aga päästealase koolituse uus ajajärk Eestis — loodi iseseisev Väike-Maarja Päästekool. Sellega kaasnes uus järsk kvaliteedihüpe. Alustati kooli õppehoone ja uue garaažikompleksi ehitust, jätkati mõni aeg varem alustatud õppeväljaku ehitustöödega, märgatavalt paremaks muutusid õpilaste olmetingimused. 2000-nda aasta suveks saadi hoonete ehitusega valmis ning päästealane koolitus Väike-Maarjas oli omandanud täiesti uue näo.

Õppetöö toimub kaasaegses õppehoones, praktiliste õppetundide tarbeks on Päästekoolil uued tuletõrjeautod ja hulgaliselt muud varustust, harjutusi viiakse läbi harjutusmajas ning õppeväljakul. Õpetajate hulk ja nende kvalifikatsioon on saavutanud vajaliku taseme, õppeaja jooksul käivad õpilased huvitavatel õppereisidel Eestis ja välismaalgi. Muudatused aga jätkuvad. Vastavalt vabariigis kujunenud vajadustele suurendatakse veelgi õpilaste hulka Päästekoolis. Huvitavamaks on muutunud tuletõrjujate-päästjate õppetöö, kes nüüdsest viibivad vaid osa õppeajast koolis, teine osa veedetakse kodukoha päästeasutustes erialasel praktikal olles, saamaks päästjatele vajalikku praktilise töö kogemust. Meeskonna vanema eriala on ümber nimetatud tuletõrje- ja päästespetsialisti erialaks, mis kajastab ilmekalt koolis antavate teadmiste laienenud profiili. Teadmiste laiem pind lubab vastava kursuse lõpetanutel karjääriredelil üsnagi kõrgele tõusta. Päästekool on muutunud õppeasutuseks, kus koolitust antakse pea kõikide päästeala struktuurüksuste töötajatele.

Kõike eeltoodut arvestades jääb petlik mulje, et nüüdseks on kõik saavutatud ning areneda pole enam kuhugi. Väike-Maarjas nii ei arvata ning antakse endast parim koolituse kvaliteedi edaspidisele tõstmisele. Päästeala on maailmas väga kiirelt arenev valdkond ning nii kooli töötajatel kui õpilastel tuleb palju vaeva näha, et arenguga kaasas käia.