Innovatsioon käsikäes mõistlikkusega

Sisekaitseakadeemiat võib kirjeldada, kui üht innovaatilist ja edumeelset asutust. Seega, mis võiks paremini sobida juubelitähistamisse, kui üks korralik Innovatsioonipäev.

Avapaugu päevale andsid meeleoluka debatiga meie praegune rektor Lauri Tabur ning kaks endist rektorit – SKA nõunik Priit Männik ja professor Peeter Järvelaid. Teemaks oli, kas Sisekaitseakadeemia on piisavalt innovatiivne või mitte. Kõik rektorid vastasid sellele küsimusele eitavalt. See on ka mõistetav, sest ruumi arenguks on alati. Väitluse käigus jäi kõlama lootus sujuvamale koostööle ja terviklikkusele kogu sisekaitse valdkonnas ning nähti akadeemia vilistlastes tohutut potentsiaali.

Seejärel said sõna külalisesinejad. TTÜ prorektor Alar Kolk tutvustas uusi tehnoloogiaid haridusmaastikul, viidates asjaolule, et kuigi peamine suund on kontakttundide vähenemine, ei tohiks neid täiesti ära kaotada. Kõike peab tegema mõistlikult. Seega peab ka suure arengu juures jälgima, et ei kaoks see meile kõige vajalikum – inimeste vahetu suhtlemine. Vastasel juhul on kunagi kauges tulevikus innovatsiooni suunaks inimeste silmast-silma suhtlemise taastamine.

Oma tehnoloogiaid tutvustasid ka Eesti Lennuakadeemia, Eesti mereakadeemia ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Kõikides koolides on reaalsündmuste matkimiseks erinevad simulatsiooniprogrammid ja isegi simulaatormasinad. Näiteks saavad Lennuakadeemia õppurid arvutite ja seadmete abil matkida lennukite õhkutõusmist tehes läbi virtuaalreaalseid lennumanöövrid. Päeva teises pooles tutvustas SKA päästekolledži päästetööde õppetooli õpetaja Andres Mumma meie enda simulaatorit, mis põhineb peamiselt päästetööde matkimisel.

Kogu päeva jooksul oli väga huvitav tutvuda erinevate programmidega, mis lihtsustavad inimese tööd. Sellised simulaatorid ja erinevad programmid saavad luua reaalsusele võimalikult lähedase keskkonna, sealjuures tekitamata riski inimestele ja loodusele – kui läheb midagi sassi, saab harjutust alati uuesti alustada, ilma tagajärgedeta.

Simulaatorite kasutamisel peab aga alati jälgima, et säiliks reaalsustaju. Selle puudumisel võivad virtuaalselt “võitmatud” tudengid olla oma tööd tehes liiga innukad ning võib tekkida oht, et kõiki tagajärgi ei suudeta ette näha. Simulatsiooniprogrammis ju ei tunne, kui kõrvetavalt kuum on tuli või kui tervistkahjustavad on kemikaalide aurud keemiaõnnetustel. Seepärast pooldan, et virtuaalne õppus käiks jätkuvalt käsikäes reaalõppustega – seda mõistlikkuse ja otstarbekuse piires.

Martin Kreek
päästekolledži II kursuse kadett

Viimati muudetud: 00.00.0000 00:00