Päästekolledži ajalugu

Päästealase hariduse andmine algas iseseisvuse taastanud Eestis 1993. aastal. Siis alustas õpinguid 16 päästeteenistuse kõrghariduse õppurit Tallinnas Riigikaitse Akadeemia Päästekolledžis ja 24 tuletõrjuja-päästja kutseõppurit Väike-Maarja Põllutöökoolis, millest kasvas 1999. aastal välja eraldi Väike-Maarja Päästekool. Tänane Päästekolledž on kooslus kunagisest Väike-Maarja Päästekoolist ja Sisekaitseakadeemia päästekolledžist. Koolide ühinemine toimus 2004. aastal.

Algusaastad olid nii Tallinnas kui Väike-Maarjas väljakutsete rohked, lahendada tuli õppejõudude, õppematerjalide ja õppekeskkondade ning -vahendite küsimused. Siin olid palju abiks Soome ja Rootsi koolide kolleegid. Soomlaste projekteerimisel ja rahalisel toetusel valmis 1995. aastal Väike-Maarja valda Vao kruusakarjääri päästekooli õppeväljak esialgu 26,8 hektari suurusel alal, mis tänaseks on suurenenud ligikaudu 60-le hektarile ning arenemas üheks Euroopa kaasaegseimaks siseturvalisuse praktilise õppe keskuseks.

Lisaks tuletõrjuja-päästja erialale lisandus kutseõppes 1998. aastal päästemeeskonna juhi õpe päästespetsialisti nime all ning 2006. aastal päästekorraldajate õpe. Kutseõppe kavade nimetused ja õppe pikkused on ajas muutunud, kuid nende profiil „päästja“, „päästemeeskonna juht“ ja „päästekorraldaja“ on jäänud samaks. Kõrghariduse õppekava on aastate jooksul teinud läbi suunamuutuseid, õppekava väljundid ei ole enam tuletõrjeinsenerid, päästjad ja päästetöö juhid, vaid tuleohutuse ja elanikkonnakaitse eksperdid.