Eestis puudub kehalise võimekuse hindamise tervikpilt

ERR-i juunikuisest artiklist "Riik võib paari aasta pärast hakata noorte kehalist võimekust testima" selgub, et riik ei hakka noorte kehalist võimekust lähiaastatel süstemaatiliselt testima. See ei tähenda aga, et vajadus kehalise võimekuse kohta paremat tagasisidet saada oleks kadunud, kirjutab Epp Jalakas.
 

Küsimus ei ole ainult selles, kas või millal riik jõuab luua kohustusliku süsteemi, vaid selles, kuidas teha nii, et kehaliste võimete ning tervisega seotud näitajate hindamine oleks inimese jaoks käepärane, toetav, arusaadav ja tervist edendav.
 

Eestis on kehalise aktiivsuse tõstmise vajadusele viimasel ajal õigusega palju tähelepanu pööratud, sest suurem liikumisaktiivsus toetab ka kehaliste võimete paranemist. Kui riiklikku ühtset andmekeskkonda veel ei ole või see jääb esialgu piiratud mahuga, võiks õpetajate, treenerite ja sporditeadlaste koostöös pakkuda täiendavaid enesehindamise ja testimise võimalusi.
 

Rahvusvaheline kogemus näitab laiema testimissüsteemi kasulikkust
 

Rahvusvahelise kogemuse põhjal loodud Euroopa Fitbacki süsteem võimaldab võrrelda noorte kehalist võimekust vanuserühmade standarditega, jälgida tulemusi üksikisiku ja gruppide tasandil ning saada tervisetsoonidepõhist tagasisidet. Veebilehel on olemas ka eestikeelne sisu ja juhised.

ERR-i ülevaates võimaliku eeskujuna mainitud Soome riiklik mõõtmise ja tagasiside süsteem on suunatud samuti sellele, et õpilased õpiksid oma kehalise võimekuse eest ise hoolt kandma ning annab samal ajal ka sisendi poliitikakujundajatele. Ungari NETFIT näitab samuti, kuidas riiklikult kogutud andmed aitavad jälgida muutusi ajas ja kavandada sekkumisi.
 

Leidub ka muid testimist sisaldavaid rahvusvahelisi laste liikumisprogramme, näiteks Gymnathlon, kus rõhutatakse mängulisust, mitmekülgset arengut ja positiivset liikumiskogemust. Testimise kõrval aitab selline lähenemine hoida fookust lapse arengul, tugevustel ja liikumisrõõmul, mitte ainult sooritustulemusel.
 

Testide rohkus annab võimalusi, aga võib tekitada ka segadust
 

Eestis ei alustata tühjalt kohalt. Juba 2009. aastal tehti ettepanek kooliastmete lõpus õpilaste kehalisi võimeid testida, kuid ühtset süsteemi ei loodud. Ka liikumisõpetuse ainekava ei välista kehaliste võimete mõõtmist, kuid jätab õpetajatele valikuvabaduse. Lisaks on SA Liikumisharrastuse Kompetentsikeskuse veebilehel kehaliste võimete testi kalkulaator, Sport EST klastri lehel testide näited ja õpetajatele mõeldud juhendmaterjal ning Trimm.ee lehel lihtsamad enesetestid.
 

Ka liikumisõpetuse aine materjalid suunavad Soome testide ja Fitbacki lahenduste juurde. Kaitseväes kasutusel olev Spordivägi rakendus on samuti näide sellest, kuidas kehalise võimekuse testide tulemusi saab siduda tagasiside ja treeningusoovitustega.

Probleem ei ole seega testide puudumises, vaid selles, et need paiknevad eri kohtades ega moodusta inimese jaoks terviklikku süsteemi.

Õpilastel peetakse oluliseks kehalise kirjaoskuse arendamist. Selleks ei piisa ainult testidest ja juhistest. Et kehaliste võimete hindamine inimest päriselt aitaks, peab see teenima laiemat eesmärki: toetama motivatsiooni, enesekindlust ja oskust oma tervise eest ise hoolt kanda.
 

Hindamine võiks olla kompleksne ja kaasaegne
 

Eestis on olemas ka tugevamad üldised terviseraamid. Tervise Arengu Instituut (TAI) avaldas 2025. aastal uuendatud Eesti riiklikud toitumise, liikumise ja uneaja soovitused, mis koondavad eelnimetatud valdkondade ja ekraaniaja juhised ühtsesse tervikusse. See tähendab, et kehaliste võimete kohta antav tagasiside ei tohiks piirduda vaid jooksu- või jõunäitajatega, vaid peaks olema seotud ka liikumisharjumuse, taastumise, une ja üldise tervisekäitumisega.
 

Tänavu ilmunud TAI ülevaade käitumisteaduslikest teooriatest ja sekkumistest kehalise aktiivsuse muutmiseks lisab siia veel ühe olulise mõõtme. Raport rõhutab, et kuigi regulaarse kehalise aktiivsuse kasulikkus on hästi teada, ei täida suur osa inimesi endiselt liikumissoovitusi. Seetõttu tuleb mõista, millised käitumuslikud, sotsiaalsed ja keskkondlikud tegurid liikumist mõjutavad ning millised sekkumised aitavad inimesi päriselt rohkem liikuma. Teisisõnu: üldine reklaam või hirmutavad protsendid ei pruugi mõjutada inimese käitumist, kuid arusaadav selgitus, realistlik eesmärk ja järgmine jõukohane samm võivad seda teha küll.
 

Eestis juba pingutatakse selle nimel, et lapsi ja noori rohkem liikuma motiveerida. Head tööd tehakse Liikuma Kutsuva Kooli teaduspõhise haridusuuendusprogrammiga. Teisalt koondab liikumisharrastuse kompetentsikeskus samal ajal teadmisvara, sündmusi ja tegevuskava, mille eesmärk on tõsta liikumisaktiivsust kogu inimese elu vältel. TAI liikumispüramiid aitab omakorda näha liikumist tervikuna: igapäevane aktiivsus, aeroobne koormus, jõu-, tasakaalu- ja venitusharjutused ning istumis- ja ekraaniaja vähendamine peaksid moodustama ühe terviku.
 

Põhiküsimus ei ole, kas mõõta või mitte mõõta. Palju olulisem on, kuidas seni testides saadud andmed, soovitused ja teadmustöö omavahel siduda. Eestil oleks vaja vabatahtlikku, standardiseeritud ja lihtsalt kasutatavat lahendust, mis ühendaks olemasolevad testimisvõimalused, riiklikud tervisekäitumise soovitused ning kehalise kirjaoskuse põhimõtted. Siis ei oleks mõõtmine lihtsalt number tabelis, vaid vahend, mis aitab noorel ja täiskasvanul mõista, kus ta parajasti on, mida tasub edasi teha ja kuidas oma tervist pikemas vaates hoida.
 

Kui riik ei jõua praegu luua kohustuslikku süsteemi, siis ei pea me jääma passiivselt ootama. Eestis on vajalik teadmine, osa tööriistu ja toimivad programmid või head eeskujud juba olemas. Järgmine loogiline samm on need ühendada ühiseks tervikuks, mis ei mõõda inimest lihtsalt ära, vaid aitab tal õppida oma tervise eest paremini hoolt kandma. Selliste mudelite näiteid võiks luua teadusliku eestvedamisega ning kasutada tehisaru õpetajate ja treenerite abilisena tulemuste tõlgendamise, soovituste isikupärastamise ja arengu jälgimise toetamiseks.