Uudised

Ega ükski asi siin elus pole juhuslik. Loe, kuidas jõudis Sisekaitseakadeemia vilistlane, Eesti Naabrivalve tegevjuht Marek Väljari meie sisejulgeoleku magistriõppesse.

"Soov omada magistrikraadi tiksus mul kuskil ajusopis juba aastaid. Otseselt ma midagi selleks ette ei võtnud. Ei olnud ka selget eesmärki, mis erialal kraad olla võiks. Silmanurgast siiski jälgisin Tallinna Tehnikaülikooli vilistlasena, mida kool magistriõppes pakub.  

Ühel päikeselisel päeval - mäletan seda täpselt - aastal 2014 ilmus minu sotsiaalmeedia voogu Sisekaitseakadeemia rektori teade, et täna on viimane päev oma dokumendid sisse tuua ja asuda õppima sisejulgeoleku magistriprogrammi. See jutt lõi kohe tulukese põlema. Endamisi arutasin: olen turvavalisuse valdkonnas tegutsenud juba üle 20 aasta, lisaks sellele juhin Eesti suurimat mittetulundusühingut, mis tegeleb elukeskkonna turvalisusega. No mida paremat veel tahta ajusopis tiksunud mõtte realiseerimiseks. Mõnevõrra kohutas teadmine, et on viimane päev dokumentide esitamiseks. Kes seda enam mäletab, millises sahtlis koolidiplom asub jne. Sellele, mida sisseastumiseks lisaks dokumentide esitamisele veel vaja teha, ma üldse ei mõtelnud. Siiski jõudsin otsusele, et teen proovi – kaotada ei ole ju midagi.

Saades teada, et dokumendid tuleb esitada SAIS vahendusel, asusin kohe tegutsema. Paraku keeldus see programm minuga igasugusest koostööst mistahes veebilehitseja vahendusel. Arvestades, et käes oli viimane päev dokumentide esitamiseks ja päev juba lõunas, võtsin oma dokumendid ja läksin Kase tänavale kohale. Esimene kokkupuude oli Diana Lüütsepaga – see oli meeldiv ja motiveeris pingutama. Peagi selgus, et sisseastumine ei piirdugi ainult dokumentide esitamisega. Diana teatas, et teha tuleb veel inglise keele test. Mõtlesin endamisi, et siia see pidama nüüd jääb, sest minu inglise keele oskus ei ole just sellisel tasemel nagu mulle endale see meeldiks. Pusisin testi siiski oma parimaid teadmisi rakendades kuidagi valmis, lootuses, et nüüd on kõik. Testi tagastades selgus, et tuleb esitada veel magistritöö kava ja viimase sammuna veel vestlus komisjoniga. Viimast ma ei kartnud, eks ole ju elu jooksul igasuguseid vestluseid tulnud pidada. Magistritöö kava, nii lühikese tähtajaga ja ei olnud ju veel ka teemat, millest  üldse see kava koostada – see tundus hirmutav.  

Möödus mitu nädalat, kui sain Külli Salustelt telefonikõne teatega, et olen akadeemiasse vastu võetud. Tunded olid mõnevõrra segased, üheltpoolt meeletult hea meel, et sisse sain  ja teatud mõttes ka suur rõõm, et suutsin enesele tõestada, et suudan kui tahan, ja seda väga lühikese ajaga, teisalt hirm eesseisva meeletu töö ees, mida järgneva kahe aasta jooksul tegema tuleb hakata. Mis seal ikka, nüüd enam taganemisteed ei olnud. Seadsin endale eesmärgiks, et valgun kahe aasta jooksul õppeprogrammist läbi ja teen tööd vähemalt miinimumnõuetele ära.

Raska auditoorium kogunes rahvast täis, kõigil silmad põnevusest põlemas. Märkasin paari tuttavat inimest , aga valisin siiski istekoha auditooriumi etteotsa teise ritta. Esimesed kokkupuuted lektorite ja akadeemia üldise õppekorraldusega jätsid kohe alguses asjaliku mulje ning panid minu mõtted programmist läbivalgumise osas kahtluse alla. Siiski ei seadnud endale liigkõrgeid eesmärke. Sõnastasin mõttes oma eesmärgi ümber ja mõtlesin, et kõige efektiivsem meetod eesmärgi saavutamiseks, ehk siis saada kätte magistrikraad, on teha kõik kodutööd ja eksamid tähtajaks ära – nii ma ka tegin, mõningase mööndusega, mis puudutas magistritöö esitamist. See oli väga õige otsus.

Ühised grupitööd aga panid mind veel kord oma eesmärke läbivalgumise osas muutma. Nähes millise innuga grupikaaslased töödesse panustasid ja soovist võtta kodutöödest maksimum, ei andnud mulle võimalust miinimumiga panustada. See kajastus peagi ka minu õppetöö tulemustes, mis A-de suunas kaldu olid. Tunnistan tagantjärele, et olin tulemustega rahul ja see motiveeris veel enam pingutama. Tõsi, lihtsalt see ei tulnud. Õhtud ja varased öötunnid ning nädalavahetused kulusid lugemisele-kirjutamisele. Sellest oli aga palju kasu. Nagu alguses mainisin, siis õppetöö oli seotud väga tihedalt minu igapäevatööga – seega sain õpitut kohe praktikasse rakendada. Siit tuli ka kohe esimene ja väga suur kasutegur, mis väljendus enesekindluses. Iga tööalane tegevus oli õppetöös testitud, hinnatud ja lisaks pärinesid teaduslikest allikatest. Tunnistan, et iseseisvalt sellist kindlustunnet ei oleks ealeski saavutanud.

Magistritöö kirjutamine –  jah, see võttis aega ja meeletut energiat, sundis võtma akadeemilise puhkuse, tekitas lootusetuse tunde, oli lausa füüsiliselt valus ning aeg, mis selle koostamiseks kulus oli lihtsalt meeletu ja seda kõike olenemata asjaolust, et magistritöö kirjutamine toimub õppetöö käigus läbivalt ja peaks valmima etappide kaupa programmi lõpuks – sellest kinni pidada paraku ei suutnud. Seadsin taas oma eesmärke ümber. Üks mis kindel, töö tuleb valmis kirjutada, tulemus ei ole tähtis, peaasi et miinimumnõuded täidetud ja lubataks kaitsmisele.

Väga olulisel kohal on siinjuures juhendajate valik. Soovitada julgeks järgmist - võtke kaks juhendajat. Põhijuhendaja võiks olla valdkonna asjatundja ning teine, kes tunneb läbi ja lõhki teadustöö vormistuslikke nõudeid. Juhendajatest üksi siiski on vähe – töö tuleb endal valmis kirjutada. Vedasin kirjalike tööde vormistamise korras näpuga järge ja püüdsin kõigest väest nõudeid täita. Juhendajate kriitika tehtud tööle just üleliia suurt kindlustunnet ei lisanud. Esimene positiivne tagasiside tuli alles retsensentidelt, kes mõlemad hindasid töö hindega A. See andis ka motivatsiooni saada üle n-ö koera sabast. Lubatud kaitsmisele ja ilma tingimusteta andis kindlustunnet ja usku oma töösse. See kindlustunne väljendus ilmselt ka kaitsmisel, sest ka sealt tuli tulemuseks A. See oli tõeline rõõmuhetk, mida on keeruline siinkohal ridadesse panna.

Lõpukõne üliõpilaste nimel Nordea kontserdimaja täissaali ees võttis põlve pisut värisema. Alustasin oma sõnavõttu ladinakeelse väljendiga: "Aquila non captat muscas", mis otsetõlkes tähendab: "Kotkas ei püüa kärbseid" ja lahtimõtestatult, et "Suur inimene ei aja taga pisiasju". Kõne lõpetasin Dag Hammarskjöldi sõnadega, kes oli aastatel 1905-1961 Rootsi päritolu ÜRO peasekretär ja ütles järgmist: „Ärge uurige enne järgmise sammu astumist maapinda: vaid see, kelle pilk on suunatud silmapiirile, leiab õige tee“ – nii oli see ka minu õpirännakul ja kokkuvõttes saab öelda, et töötas.

See jutt on kirja pandud ilustamata ja täpselt nii primitiivselt, kui see minu ajusopis tiksus."