Uudised

Germo Kukk - 29 aastat akadeemias!

Germo Kukk Paikusel politsei- ja piirivalvekolledži vast kõige uuema ning vanema masinaga.

Germo Kukk töötab Sisekaitseakadeemias alates 01. augustist 1991. Tema õpetamisvaldkond on mootorratta õppesõit, auto- ja mootorratta ehitus ning liiklusõpetus. Aastal 2007 pälvis Germo Sisekaitseakadeemia kuldristi silmapaistva panuse eest akadeemia arendamisel ja strateegiliste eesmärkide saavutamise toetamisel. Germo jutustas Sisekaitseakadeemia kommunikatsiooniosakonnale oma teekonnast akadeemias.

Pärnumaalt Saksamaale

Olen üles kasvanud Pärnumaal Sindis. Sündisin 10. juunil aastal 1969. Just Sindis saigi minu lapsepõlv alguse. Lasteaia ning kaheksa klassi lõpetasin Sindis ning seejärel astusin Tihemetsa Sovhoostehnikumi ja lõpetasin põllumajanduse mehhaniseerimise eriala. Tihemetsas õppisin kokku neli aastat. Kooli oleksin ma kiitusega lõpetanud, kuid määravaks sain parteiajaloo koondhindeks saadud neli. 

Aastal 1989 läksin Saksamaale sõjaväkke. Eesti mehi hinnati oma oskuste poolest Saksamaal väga ja ega ma esialgu ei teadnudki täpselt kuhu ma satun. Tondilt pandi meid rongi peale ja viidi Riiga ning sealt edasi lennukiga Berliini lähedale. Olin kaks aastat Berliinist 70 kilomeetri kaugusel väeosas. Enne oma sünnipäeva läksin ja kaks aastat hiljem, peale sünnipäeva, jõudsin koju tagasi. Mu ema ja isa tulid Berliini ja mind lubati väeosast välja, et vanematega kokku saada. Nägimegi perega pealt seda, kuidas Berliini müüri esimesed augud lõigati. Vaatamata sellele, et tegu oli Ida-Saksamaaga, oli minu jaoks sõjaväe näol tegemist hindamatu kogemusega. Tegu oli ikkagi välismaaga ja sain seal ka võrdlemisi palju ringi liikuda. Saksa keelt ma ära ei õppinud, sest meie roodus oli 60 eri rahvust ja kogu väeosa 2000 inimese peale oli kaks eestlast. Minul oli roodus üks eestlane ja kõik vabad momendid suhtlesime omavahel ikka emakeeles. Muu suhtlus käis vene keeles. Kuna mul oli tehnikaalane haridus, siis anti mulle teha tehniliselt keerukamaid töid ja selle tõttu pääsesin ka paljudest ebameeldivatest ülesannetest. Saksamaal olin ma tankivägedes, kus tegelesin sõjatehnika ja varustuse korrashoiuga. Tehnika on minu jaoks alati väljakutseid pakkuv olnud. See oli tõesti väga huvitav periood minu elus.

Teekond Sisekaitseakadeemias

1991. aastal tulin tagasi kodumaale. Selleks ajaks oli muidugi juba Eesti Vabariik sündinud ja siis pidin läbi kirikuraamatute hakkama tõestama, et olen ikkagi eestlane. Muidu ei olnud võimalik passi saada. Lõpuks sain end ikkagi tuvastatud. Sõjaväest tagasi tulles tahtsin väga tööle minna – ikkagi noor inimene, kes kodus passida ei tahtnud. Mul oli isa juhtumisi just Sisekaitseakadeemiasse tööle tulnud ning tema kaudu ma tee siia leidsingi. Esialgu oli akadeemias vaja mehhaanikut ja ma mõtlesin, et hea küll. Mu isa tuli akadeemiasse majandusjuhiks ja töötas siin umbes 20 aastat. Ega politseiniku ametile ei olnud ma ealeski mõelnud, võtsin seda akadeemias töötamist kui lihtsalt töökohta. Võib-olla kui mu isa siin töötanud poleks, ei oleks mul tekkinud ealeski kokkupuudet politseiametiga. Kuna mul oli mehaaniline haridus olemas, siis paar kuud aitasingi erinevaid masinaid sättida ja remontida ning seejärel oligi vaja juba õppesõiduõpetajaid. Esimene direktor Jüri Merits oli selline tugev isiksus ja ütles mulle: ’’Sul on ju kõik vajalik olemas, palun valmista end ette ja hakkad sõiduõpetajaks.’’. Tol ajal oli vaja just mootorrattasõidu õpetajat. Vanasti sõitsid politseinikud ju mootorratastega ning kõigil pidid load olemas olema. Eesti taasloomise ajal olid veel külgkorviga mootorrattad. Nii ma siis alustasingi mootorratturite väljaõppega. Paralleelselt hakkasin õppima Sisekaitseakadeemias, et omandada politseiniku eriala. Lõpetasin Paikusel politseikooli ja seejärel tulid juba järgmised väljakutsed – autojuhtide väljaõpe, liiklusjärelvalve, sõidukite peatamine, topograafia, kriminalistikas pildistamine ning ka narkootikumide tuvastamise teemal sai end haritud. Käisin Tallinnas Põhja prefektuuris narkotalitluses praktikal, et end teemaga kurssi viia. 1997. aastal omandasin Soomes alarmsõidukijuhtide väljaõppe paberid ning olin üks esimesi, kes sellega tegelema hakkas. Tol ajal oli nõue, et kõik õpetajad pidid omama pedagoogilist eriharidust ning selle väljaõppe akadeemia meile Tallinna Ülikoolis ka korraldas. Käisin palju ka välismaal erinevatel koolitustel – Saksamaal, Hollandis, Soomes. Esimene narkoteemaline koolitus toimus näiteks Pariisis, kus ma käisin Elmar Nurmelaga.

a man standing on top of a grass covered field

Germo 1999. aastal Saksamaal 5-päevasel koolitusel Eutini politseikoolis akadeemia kadettidega.

Uljad kadetid ja lugematu hulk kilomeetreid

Kõige naljakamad seigad jäävad vast 90ndatesse kui alustasime mootorratturite väljaõppega. Tol ajal Paikusel veel nii suurt elamurajooni kooli ümber ei olnud ning metsarajad justkui tõmbasid magnetiga noori.  Juhtus mitmeid kordi, kus kadett otsustas mootorrattaga lõbusõitu tegema minna. Saime nii mõnegi kõne prefektuurist, kust öeldi: ’’Kuulge teie ratas on siin Pärnu vahel.’’. Teistmoodi ekstreemsused on muidugi õppesõidud, sest vahel tekib ühe sõidu jooksul minimaalselt 5-10 avariiohtlikku olukorda. Tol ajal ütlesid aineõpetajad: ’’Noh mis teil viga, istute seal autos kõrval ja sõidate ringi ning meie peame siin klassiruumis tunde andma.’’. Ükskord võtsin õppejõu kaasa ja viisime ta õppesõidu raames koju. Poole tee peal tahtis ta juba vägisi autost välja tulla, sest ta nägi kui pingeline see tegelikult ikkagi on.

Ka autodroomil peab alati silmad-kõrvad lahti hoidma, sest kui korraga sõidavad seal 5-6 autot ja sina mängid seal vahel kas jalakäijat või oled infoedastaja, siis on reaalne oht olemas. Ei tohi end hetkekski unustada. Klassis on ikka ohutum. Nii mõnigi auto on kadettide poolt mõlgitud saanud. Üks juhtum oli, kus kadett otsustas oma oskusi testida ning selle tulemusena sõitis läbi aia pea teise inimese krundi peale välja. Ise oleme õnneks kõik terveks jäänud. Mulle meeldib mu töö, sest saan ju olla nii õues kui klassiruumis ja rutiini ei teki. Tihti küsitakse, et kas olen lõunamaalt tulnud, sest veedan nii palju aega õues. Muidugi pean olema õues ka lume, vihma ja tormiga ning sel juhul oleks ju klassiruumis hoopis mõnusam olla.

Õpilased käivad igal aastal üliõpilasvahetuse raames Saksamaal politseikoolis õppimas ja kogemusi vahetamas. Olen mitu korda nendega kaasas käinud. Esimesed aastad pidin olema autojuht ja kadetid Saksamaale viima. Saksamaal käisime kadettidega tuumaelektrijaamas ja seal näidati meile lausa kohta, kus reaktorit tuumakütusega täidetakse. Meile näidati kui hästi juhitud ja turvaline selline jaam on. See oli väga huvitav kogemus, sest tehnika on mulle alati huvi pakkunud.

Aastatega on palju kilomeetreid läbitud. Viimane kord käisin kaks aastat tagasi Hollandis alarmsõidukikoolitusel autoga. Esiti pakuti minna lennukiga, aga autoga minnes on liikuvust rohkem. Aastal 2010 jäi direktor Inglismaale kolleegidega tuhavangi Islandil pursanud vulkaani tõttu ja nii ma teda Brüsselis autoga ära toomas käisingi. Akadeemia autojuhiga sõitsime kahekesi Brüsselisse ja saime jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks.

Aastal 1996 käisime direktor Jüri Meritsaga Saksamaa Kielis ära toomas esimesi väljamaiseid mootorrattaid. Sõitsime autoga Saksamaale ja saime Saksa politsei käest tasuta kaks BMW marki mootorratast. Paikusele toodud BMW mootorrattad olid aastast 1986 ja olid Saksamaal oma töö juba ära teinud.

Saksamaalt toodud 1986. aasta BMW mootorratas on Paikusel siiani alles.

Mootorrattaga olen ma ise tegelikult sõitnud alates 6. eluaastast mööda kohalikke krossi- ja rabaradasid. 16. aastaselt tegin load ära ning kui Tihemetsas koolis käisin, siis seda just mootorrattaga tegingi. Mulle siiski meeldib autoga rohkem sõita. Tänane ilm ja auto praktilisus kaaluvad minu jaoks mootorrattasõidu üle. Kõik juhilubade kategooriad on mul sellegipoolest olemas, seega võin vajaduse korral ka traktoriga sõita.

Pere, sport ja hobiehitus

Minu vanaisa oli eestiaegne mees. Tema oli minu suurim eeskuju. Vanaisa puhul meeldis mulle see, et ta oskas kõiki töid teha. Ma tahtsin ise ka osata kõike teha – puutööst metallitööni. Eesti ajal oli ideaalne, kui said ise endale kõik toota – näiteks ka kingad. Täna pean end hobiehitajaks ja kogu vaba aeg lähebki oma kodu ehitamisele. Ostsime endale kunagi 1938. aastal ehitatud maja ja tänaseks on ta poole suuremaks saanud. Olen oma käe läbi seda kõike teinud. Sporti meeldib mulle ka teha. Mu naine on politseinik ja ta on väga aktiivne sportlane. Tema sõidab 35 kilomeetrit rulluiskudega ja mina rattaga, võtame poja kaasa ning niiviisi sõidame nädalas paar korda. Rattaga käin ma tööl ka - elan ju Paikuselt vaid viie kilomeetri kaugusel.

2000. aastal sündis meie perre esimene tütar, elasin sel ajal veel Paikusel. 2003. aastal sündis teine tütar ning aastal 2016 sündis perre poeg. Mul on nooremal tütrel ka plaan Sisekaitseakadeemiasse politsei suuna peale tulla. See on väga suuri väljakutseid pakkuv eriala ning ka töökoht on garanteeritud. See töö peab muidugi meeldima ning isikuomadused peavad ka sobivad olema – tuleb endale otsa vaadata ja mõelda, kas tahad seda tööd teha ning kas see sobib sulle. Ma leian, et tegu on suurepärase kooliga – õppetingimused on head ja just Paikuse näol on tegu eriti imelise oaasiga!