Uudised

Sisekaitseakadeemia ekspert - viirusest, millega peame leppima ka suvel

Drooniga

Andres Mumma on Sisekaitseakadeemia droonikeskuse juhataja, kel 13 aastat kriisijuhtimise kogemust. Andres oli ka üks Terviseameti kriisistaabi planeerimisgrupi liikmetest. Küsisime Andrese arvamust kriisiolukorra hetke suurimate probleemide ning leevendumise kohta.  

 

Varasem kokkupuude kriisijuhtimisega 

Läksin päästeteenistusse tööle aastal 1994 ja töötasin seal 2018. aastani. Kokku 24 aastat päästeteenistuses. Esialgu töötasin päästjana, kuid kriisjuhtimisega otseselt olen tegelenud 13 aastat. Töötasin täiskoormusega päästes ning poole kohaga Sisekaitseakadeemias aastani 2018. Sisekaitseakadeemias õpetasin täpselt seda sama, mida päästes tegin ehk kriisijuhtimist. Droonikeskusesse sattusin, sest mingite asjade vastu kaob lõpuks huvi ära. Kriisjuhtimise vastu hakkas ind vaikselt raugema ja aastal 2015 hakkasid droonid üha enam huvi pakkuma. Kriisijuhtimise huvi on mul endiselt olemas ja ka see kompetents on mingil määral olemas, aga see ei ole enam põhifookus. 

Panus Terviseameti kriisistaabi planeerimisgrupi töösse 

Planeerimisgrupp on üks osa Terviseameti kriisistaabist. Kriisijuhtimise puhul on hästi palju tegevusliine ja valdkondi, teoorias on neid välja pakutud kaheksa. Iga kord ei pea nende kõigiga tegelema ja on mitmeid erinevaid võimalusi kuidas ka praegust situatsiooni lahendada. On näiteks planeerimine ehk ajahorisont ettepoole, logistika ehk tugisüsteem ning avalik informatsioon ehk kommunikatsioon, millised sõnumeid avalikkusele edastada.  Staap koosnebki erinevatest tegevusvaldkondadest ja planeerimine on üks osa selle tööst.   

Terviseameti kriisistaabi planeerimisgrupi mõte on vaadata rohkem mingis ajahorisondis ettepoole. Üks olukord on see millega täna tegeleme, aga vaja on olla valmis ka kõige mustemateks stsenaariumiteks, mis võivad juhtuda nädala-kahe-kolme pärast. Oluline on vaadata võimalikke stsenaariumeid tulevikuks, hinnata nende mõju ja leida leevendamiseks lahendused. Meil oli ette pandud 11 erinevat stsenaariumit, mis võivad kulmineeruda. Me hindasime nende mõjusid ja leidsime lahendused,  millele lisasime ka tähtajad ja täitmise eest vastutajad.  

Hetke suurimad probleemid 

Suurim probleem on haiguse jõudmine ühe enam vananeva elanikkonna sekka. Üks hetke põhifookustest on hooldekodud ja vanadekodud. On vaja talitleda nii, et epideemiapuhangu jõudmine 70+ elanikkonda on võimalik ära hoida. Teine probleem on meditsiinitöötajad ja nende nappus. Nende puhul on suurimaks ohuks töötajate nakatumine ja teine see, et nad põlevad vaimselt läbi. Kui patsientide arv kõrgeks tõuseb, siis kuidas korraldada tööd nii, et meedikute hulgaga on võimalik toime tulla. Meie meedikud on praegu igapäevaselt ristkasutuses – haiglates, polikliinikutes ja kiirabis. Kolmas väljakutse on haiglate intensiivravi võimekus. Kui me laseme viirusepuhangu käest ära, siis ühel hetkel tekib palju intensiivravi vajavaid patsiente ja kohtadest tekib nappus. Number üks on see, et haigus suudetakse kontrolli alla saada ja see levib kontrollitult. Halvem variant on siis, kui viirus hakkab levima nii, et kohtadest tekib puudus. Üks osa patsientidest vajab ainult hapnikku, teine osa ei suuda iseseisvalt hingata kopsupõletiku tagajärjel ning sel juhul tuleb neid kunstliku ventilatsiooniga toetada. Tervishoiusüsteem on disainitud tavaolukorra jaoks ja intensiivravi kohti ei ole lihtsalt piisavalt. Üks asi on küll aparaadid, aga teine asi on jällegi meedik seal kõrval, kelleta need asjad ei toimi.  

Kriisi leevendumine 

Mina olen tuletõrjuja ja mina võin ju dikteerida, mida räägitakse kriisi leevendumise kohta – mitte veel. Kindlasti mitte veel, vaadates teisi demokraatlikke riike. Meie ühiskond ei neela alla selliseid piiranguid, mida Hiina puhul kasutati. Hiina sai sellest kolme nädalaga üle, aga kui vaadata riiki nagu Itaalia, kes pani tegelikult väga kiirelt meetmed peale, see nii ruttu ei toimu. Muidugi iseasi on see, kui hästi see väga sotsiaalne rahvas nendest meetmetest kinni suudab pidada. Itaalias saadi 21. veebruaril aru, et midagi on valesti, sest haiglate intensiivravi osakonnad olid pilgeni täis. Sellist asja ei juhtu lihtsalt niisama. 2. aprillil oli Itaalias märgata kolmandat päeva järjest, kuidas uute nakatumiste arv hakkas langema. Kui varem oli seal uusi nakatumisi päevas umbes 4500, siis aprilli esimesel nädalal on see arv langenud 2900 peale. Trend hakkab allapoole minema, intensiivravi vajavate patsientide arv küll kasvab, aga päevas umbes 30 ringis. Varem kasvas see number päevas sadades. Eesti tegi hästi, et sai teiste riikide eeskujul meetmed ruttu peale. Tahaks loota, et meil sellist olukorda ei saa tekkida, et haigus varjatult levib ja üks hetk me avastame, et intensiivravipalatid on täis. Sellist asja Eestis enam arvatavasti juhtuda ei saa. Aga mida rohkem me inimesi piirame, seda kauem see haiguse taandumine aega võtab.  Kui meil praegu meetmeid ei oleks ja me omavahel edasi suhtleks, oleks järsku 70-80 protsenti elanikkonnast haige ja põeks selle haiguse läbi. Jah, surmasid oleks palju, aga lühikese perioodiga saaksime elu ja majanduse käima. Praegusel hetkel on valitud ikkagi see taktika, et me anname vanemaealistele võimaluse rohkem ellu jääda, aga tänu sellele haiguse allasurumisele pikeneb ta päris mitmele kuule. Võib-olla on see ka suvel siin, kuigi siiani on arvatud, et need koroonaviirused tavaliselt suvega taanduvad. See pole ju esimene koroonaviirus ja need levivad tegelikult ka meil talviti ja sügiseti. Selle viirusega on leitud, et praegu levib ta ka maakera kuklapoolel, mitte küll nii kiiresti, kuid levib siiski. Sellega on täielik anomaalia - teadlased ülevad, et see on täiesti võimalik, et see jätkub ka suvel. Seda määramatust on nii palju, et iga päevaga olukord muutub ja ette prognoosimine on väga raske. Arvatakse, et aprilli teisel nädal hakkab reanimatsiooni vajavate inimeste arv kasvama ja samuti kasvab ka surmade arv. Tipp arvatakse olema samuti aprilli teisel nädalal, aga seda tippu on varemgi ette ennustatud ja see pole täide läinud. On näha, et see tipp on ikkagi kaugemal. Esimesel mai ei juhtu kindlasti mitte midagi.  

Kriitika Terviseameti pihta 

Olen rahulolematu arvamustega, et Terviseamet on statisti rollis. Seda ei ole ta kindlasti, sest ta teeb 24/7 tööd. Igal hommikul kell 9, igal õhtul kell 17 võetakse seal vastu olulisi otsuseid. Vahel on need inimesed läbi põlenud, väsinud, tundlikud ja närvilised. Tuleb aru saada, et Terviseametis töötavad tervishoiuinimesed. Nad ei ole disainitud selliste kriiside jaoks ja seda tuleb mõista. Minu arvates teevad nad väga head tööd. Hirmsasti tahaks meie meediale ja ajakirjandusele nende nahutamise eest halvasti öelda. Mitte ükski maailma riik ei suutnud sellist asja ette näha. Ka Venemaa ja Hiina, kes on suured, tugevad ja autokraatlikud riigid, kus on viirusega võitlemine oluliselt kergem, kui demokraatlikus riigis, ei suutnud seda ette näha. Ei suutnud ka sellised riigid, kellel on juba epideemiakogemus, hakkama saada. Mõni üksik riik, nagu Taiwan, Lõuna-Korea või Singapur on sellest välja tulnud. Nad on väga hästi toimivad, aga ikkagi asiaatlikult demokraatlikud riigid. Ülejäänud suured riigid ägavad, ehk see olukord ongi selline ootamatu ja selles olukorras eksitakse. Eksimine on normaalne, sest sellist kiirust ja määramatust ei ole me kunagi näinud.  

Kaugtööst ja projektidest 

Minul on praegu just palju droonikeskuse ja droonidega seotud projekte ära kukkunud. Seoses kriisiga on aga ka palju uusi asju juurde tulnud. Hetkel pakkusime oma droonivõimekuse välja politseile, millest Ida prefektuur kinni haaras. Uue asjana on juurde tulnud ka projekt Lennuliiklusteeninduse AS-iga, kes soovib meiega teha koos uut projekti UTM ehk Unmanned Traffic Management. Selle mõte on panna ühtses õhuruumis erinevad lennuvahendid - tsiviillennuvahendid, mehitatud lennuvahendid või droonid, omavahel suhtlema. Eesmärk on panna nad suutma opereerida ühtses õhuruumis. Euroopas soovitakse see aastaks 2030 valmis saada. Praegu on sellist asja võimalik katsetada, sest Tallinna kohal on lennuliiklus olematu ja tänavad on tühjad. Seega saame otseselt linnatingimustes katsetada ja ei pea kartma lennukitele ette jäämist või inimeste vigastamist.  Uute projektide lisandumine on hea märk sellest, et sellises olukorras on teatud asjade arendamine ja lahendamine võimalik kiiremini teostada.  

Esimene nädal kodukontoris läks ausalt öeldes mul endal e-kooli ja e-õppe peale, sest see algus oli nii harjumatu. Kogu aur läks laste peale, sest kui sul on kaks koolis käivat last, siis nende toetamine on hoopis midagi muud.